Industrialiseeritud põllumajandus 

Nõukogude okupatsioon (1940-91) tõi Eesti põllumajandusse ühismajandite suurtootmise. Sõjaeelsed väiketalude laudad vahetasid välja enam kui 1000-pealised suurfarmid.

Pärast 1949. a. Siberisse küüditamist astusid alles jäänud talunikud hirmunult kolhoosidesse. Hruštšovi sula aegsed liberaliseerivad reformid 1950. aastate lõpul andsid kolhoosidele mõningase majandusliku iseseisvuse ja tootmise kasv ei raugenud ka Brežnevi stagnatsiooni ajal 1970.-80. aastatel.

Ligi 1,5 miljoni elanikuga Eesti pidi lisaks endale ära toitma enam kui 5 miljoni elanikuga Leningradi oblasti. Kolhoosid olid väga huvitatud Venemaale saatmise normi ületamisest, sest selle eest premeeriti lisa autoostulubadega või võimalusega osta Valgevene omadest paremaid Tšehhi traktoreid. Palgad kolhoosis olid märgatavalt kõrgemad kui linnainimestel. Eesti põllumajanduse tootmisefektiivsus oli NSVL-s ülekaalukalt kõrgeim, kuid jäi Põhjamaadest kaugele maha.

Äsjaasutatud Stalini-nimelises kolhoosis seatakse suure juhi pildi all kommunismiehitamise sihte, 1951.

Loomaarst

Kangelannaks on kujuteldav loomaarst Helgi, kes viis ellu teaduse ja tehnika revolutsiooni. Ta on pärit väikesest talust, kuid õppis Stalini ajal Tartus, sest nõukogude võim muutis kõrghariduse kergesti kättesaadavaks. Kolhoosis kuulus Helgi spetsialistide tehnokraatlikku eliiti. Neid kui kolhoosi ajutrusti tuli eelistega kinni hoida. Oma auto, oma maja ja puhkus välismaal olid ENSVs paljudele unistus, kuid kolhoosi spetsialistidele kättesaadavad.